Kalepurjekad
Esimesed kalepurjekad Võrtsjärvel ehitati Haapsalu lahelt pärit laevatüübi järgi. Sarnaselt Võrtsjärvele on Haapsalu lähedal asuv merepõhi madal ning kala püüdmiseks oli vajalik madala süvisega alust. Teadaolevalt valmis esimene suurem kalepurjekas Võrtsjärvel Valma külas 1924.-1925 . aastal.
Purjekat kasutati kalepüügiks, mis oli traditsiooniline püügiviis Võrtsjärvel. Laeva ninasse (või pardale) ja perasse kinnitatud võrkkotti (suure silmaga võrk ehk kale) veeti tuule jõul külgsuunas liikudes.
Kalepurjekate hiilgeaeg oli 1960. aastatel, mil neid võis Võrtsjärvel olla ühtekokku ca 70.
1970. aastatel hakkas Võrtsjärvel lisaks traalpüügile rohkem levima ka mõrrapüük ning lõpuks kaletraal keelati. Nii kadus ka vajadus suurte purjekate järele ning kasutusele võeti hoopis teistsugused, tänapäevased kalalaevad.
Viimane vana kalepurjekas põletati Valma küla jaanitules 1985. aastal.
Esimene nüüdisaegne kalepurjekas Paula valmis 2005. aastal Võrtsjärve Sihtasutuse toel. Paula ehitasid Ants Leiaru ja Marko Vaher vanameister Väino Leiaru juhendamisel
2009. aastal sai Paula noorema õe Liisu, mille ehitamist vedasid Ants ja Marko MTÜ
Kaleseltsi kaudu.
Tänaseks ainus Võrtsjärvel seilav kalepurjekas Laura valmis MTÜ Järvelaeva ja MTÜ Kaleseltsi koostöös 2013. aastal
Kalepüük
Võrtsjärvel oli läbi aegade iseloomulikuks ja põliseks kalapüügiviisiks kale. Kale oli algselt laia suudmega (1,2*3,6m) ja 3,6 m pikkune pujusteta võrkkott. Võrgu silma suuruseks oli 5*4 cm. Võrkkoti alumiste nurkade külge kinnitati umbes 8 kg raskused kivid. Võrkkotti veeti väikese nelinurkse purjega varustatud paadiga allatuult triivides. Üks veoköitest kinnitati paadi vööri, teine ahtri külge ning püüdjaid oli tavaliselt kaks. Kumbki neid hoidis käes võrgu külge kinnitatud peenikest tundenööri, mis andis märku kala võrku sattumisest. Siis tõmmati võrkkott kiiresti üles, kala tõsteti välja ja võrkkott lasti uuesti vette. Paat triivis pärituult kuni jõuti kalda lähedale. Seejärel tõmmati võrkkott paati ja aerutati paadiga vastu tuult üles ning seejärel hakati uuesti kaletama.
Kaletamine oli algsel viisil füüsiliselt väga raske töö. Selle hõlbustamiseks muudeti 1930-ndatel põhjalikult kalepüügi varustust. Kale varustati 3-4 m pikkuse pujusega ja 4-5 m pikkuste tiibadega - võrkkotist sai kalemõrd.
Ülemise selise külge kinnitati korgist pullud ja alumise külge kivid või ketid. Kalemõrd varustati 1,2-1,3 m pikkuste ja 30 cm laiuste juhtlaudadega, mis kinnitati tiivaotste lähedale selliselt, et nad asetsesid vees liikudes poolviltu ja tõmbasid kaletiivad laiali. Need muutused kergendasid tunduvalt kalurite tööd ja aitasid suurendada saagikust. Põhjalikult täiustati ka veopaati - purjekat. Kohapeal ehitati ja võeti kasutusele kahveltaglastega ja allalastava kiiluga (svert) ca 10-12 m pikkused purjepaadid, mis võimaldasid loovida ja sõita kuni 45 kraadise nurga all vastu tuult. Ära jäi aeganõudev ja raske vastu tuult sõudmine. Püünise väljatõmbamiseks varustati purjekas käsitsi vändatava pööraga. Purjeka ahtri ja vööri külge kinnitati 5-6 m pikkused lisapuud, mille külge seoti kuni 30 m pikkused veoköied.
Esimesed kalepurjekad Võrtsjärvel ehitati Haapsalu lahelt pärit laevatüübi järgi. Sarnaselt Võrtsjärvele on Haapsalu lähedal asuv merepõhi madal ning kala püüdmiseks oli vajalik madala süvisega alust. Teadaolevalt valmis esimene suurem kalepurjekas Võrtsjärvel Valma külas 1924.-1925 . aastal.
Purjekat kasutati kalepüügiks, mis oli traditsiooniline püügiviis Võrtsjärvel. Laeva ninasse (või pardale) ja perasse kinnitatud võrkkotti (suure silmaga võrk ehk kale) veeti tuule jõul külgsuunas liikudes.
Kalepurjekate hiilgeaeg oli 1960. aastatel, mil neid võis Võrtsjärvel olla ühtekokku ca 70.
1970. aastatel hakkas Võrtsjärvel lisaks traalpüügile rohkem levima ka mõrrapüük ning lõpuks kaletraal keelati. Nii kadus ka vajadus suurte purjekate järele ning kasutusele võeti hoopis teistsugused, tänapäevased kalalaevad.
Viimane vana kalepurjekas põletati Valma küla jaanitules 1985. aastal.
Esimene nüüdisaegne kalepurjekas Paula valmis 2005. aastal Võrtsjärve Sihtasutuse toel. Paula ehitasid Ants Leiaru ja Marko Vaher vanameister Väino Leiaru juhendamisel
2009. aastal sai Paula noorema õe Liisu, mille ehitamist vedasid Ants ja Marko MTÜ
Kaleseltsi kaudu.
Tänaseks ainus Võrtsjärvel seilav kalepurjekas Laura valmis MTÜ Järvelaeva ja MTÜ Kaleseltsi koostöös 2013. aastal
Kalepüük
Võrtsjärvel oli läbi aegade iseloomulikuks ja põliseks kalapüügiviisiks kale. Kale oli algselt laia suudmega (1,2*3,6m) ja 3,6 m pikkune pujusteta võrkkott. Võrgu silma suuruseks oli 5*4 cm. Võrkkoti alumiste nurkade külge kinnitati umbes 8 kg raskused kivid. Võrkkotti veeti väikese nelinurkse purjega varustatud paadiga allatuult triivides. Üks veoköitest kinnitati paadi vööri, teine ahtri külge ning püüdjaid oli tavaliselt kaks. Kumbki neid hoidis käes võrgu külge kinnitatud peenikest tundenööri, mis andis märku kala võrku sattumisest. Siis tõmmati võrkkott kiiresti üles, kala tõsteti välja ja võrkkott lasti uuesti vette. Paat triivis pärituult kuni jõuti kalda lähedale. Seejärel tõmmati võrkkott paati ja aerutati paadiga vastu tuult üles ning seejärel hakati uuesti kaletama.
Kaletamine oli algsel viisil füüsiliselt väga raske töö. Selle hõlbustamiseks muudeti 1930-ndatel põhjalikult kalepüügi varustust. Kale varustati 3-4 m pikkuse pujusega ja 4-5 m pikkuste tiibadega - võrkkotist sai kalemõrd.
Ülemise selise külge kinnitati korgist pullud ja alumise külge kivid või ketid. Kalemõrd varustati 1,2-1,3 m pikkuste ja 30 cm laiuste juhtlaudadega, mis kinnitati tiivaotste lähedale selliselt, et nad asetsesid vees liikudes poolviltu ja tõmbasid kaletiivad laiali. Need muutused kergendasid tunduvalt kalurite tööd ja aitasid suurendada saagikust. Põhjalikult täiustati ka veopaati - purjekat. Kohapeal ehitati ja võeti kasutusele kahveltaglastega ja allalastava kiiluga (svert) ca 10-12 m pikkused purjepaadid, mis võimaldasid loovida ja sõita kuni 45 kraadise nurga all vastu tuult. Ära jäi aeganõudev ja raske vastu tuult sõudmine. Püünise väljatõmbamiseks varustati purjekas käsitsi vändatava pööraga. Purjeka ahtri ja vööri külge kinnitati 5-6 m pikkused lisapuud, mille külge seoti kuni 30 m pikkused veoköied.